Üks Eesti kaunemaid lammipuisniite on Koiva jõe ääres Eesti Läti piiril olev Koiva puisniit. Tegelikult on 1957.a. kaitse alla võetud puisniit kahes tükis, millele lisanduvad veel mitmed väiksema puisniidufragmendid nende vahel. Kaitsealune Koiva puisniit koosneb põhjapoolsest Vaitka puisniidust (XX ha) ja lõunapoolsest Koiva puisniidust (XX ha). Puisniitu ilmestab vanade puude rohkus. Peamiselt on puistus domineerivateks liikideks tamm, pärn ja haab. Kuna puisniitu on pikka aega majandamata olnud, siis iseloomustab puisniitu ka surnud ja mahalangenud tüvede rohkus.

Koiva puisniitu iseloomustab tema väga omapärane ja mitmekesine elustik. Just nimelt siit võib leida paljusid haruldasi linnu, looma ja seeneliike. Koiva äärsed puisniidud on mitmete liikide esmaleiukohaks Eestis või Baltikumis.

Huvitavamatest mardikalistest on Ilmar Süda andmetel Koiva kallastel levinud (tärniga on märgitud liigid kelle ainus leiukoht viimastel kümnenditel on Koiva ääres): *Elaphrus aureus Müll., karus-lühitiib (Emus hirtus (L.)), sarviksitikas (Copris lunaris (L.)), suur-nukitssitikas (Onthophagus gibbulus (Pall.)), *Hoplia zaitzevi Jacobson, *eremiitpõrnikas ((Osmoderma eremita (Scop.)), *Macronychus quadrituberculatus Müll., *kiriaardlane (Buprestis novemmaculata L.), *Boros schneideri (Pz.), Neatus picipes (Hbst.), kägumardikas (Pelecotoma fennica (Payk.)), *Grammoptera erythropus ingrica Baeckm., *Plagionotus detrius (L.), *Anaesthetis testacea (F.), Choragus horni Wolfrum, *piklik rädiürask (Orhotomicus longicollis (Gyll.)).

Koiva puisniitudel leitud huvitavamad seened on K. Kalamehe, G. Tshukshkini ja S. Veldre andmetel järgmised: kastanpäkk (Gyroporus castaneus), keskmine ebavesinutt (Pseudohygrocybe intermedia), tuviheinik (Tricholoma columbetta), valge limaloorik (Limacella illinita), papagoi-limavesinutt (Gliophorus psittacinus).

Soontaimedest on tähelepanuväärivaimaks hariliku kikkapuu (Euonymus europaeus) esinemine.

Ornitoloogilisi andmeid viimaste aastate kohta ei ole. Veel paarkümmend aastat tagasi olid ümbruskonnas tavalisteks liikideks siniraag (Garrulus glandarius), must-harksaba (Milvus migrans) kes tänapäeval on tõenäoliselt kadunud. Siiani võib kohata aga selliseid liike nagu peoleo (Oriolus oriolus), valgeselg-kirjurähn (Dendrocopus leucotos), must-toonekurg (Ciconia nigra) jt.

Koiva puisniit on olnud niitmata juba kümmekond aastat. Seitsmekümnendatel aastatel karjatati Vaitka puisniitu osaliselt noorkarjaga. Üheksakümnendate aastate lõpuks oli selle mälestusena säilinud veel kaks aiaposti keset niitu, mis puhastustalgute käigus kõrvaldati. Koiva puisniidukaitseala lõunapoolset lahustükki on ka seitsmekümnendatel väetatud, misläbi sai kannatada taimestiku mitmekesisus.

1999.a. kevadel alustas PKÜ Taheva valla, Taheva metskonna ja Valga maakonna keskkonnaosakonna toetusel Vaitka puisniidu taastamist, mil korraldati kaks puisniidu puhastustalgut ning lisaks niideti ka praktiliselt kogu niiduala.

Kirjandust Koiva puisniitude kohta:

1. Kumari, A. 1953. Koiva ja Mustjõe oru ning piirnevate alade linnustikust. - Looduseuurijate Seltsi juubelikoguteos.
2. Viirok, E. 1932. Tammedest Koiva- ja Mustjõe madalikus. - Eesti Metsanduse Aastaraamat VI.
3. Eilart, J. 1960. Koiva puisniit. - Looduskaitse Teatmik (toim. E. Kumari), lk. 96-100. Tallinn.