Taimestik Prindi

Lamminiitude (ehk luhaniitude) taimestik on väga varieeruv sõltuvalt üleujutuse intensiivsusest,  vee äravoolu tingimustest ning mulla lähtekivimi või pealekanduva vee/setete lubjarikkusest. Tulvaveega saabuvate lisatoitainete tõttu on taimestik sageli lopsakas. Iga-aastaselt üleujutatavatel ja väheintensiivse vee äravooluga aladel kujunevad püsivalt liigniisked (märjad) ja liigivaesed taimekooslused, sageli suurtarnastikud. Kasari jõe alamjooksul on laialt leivinud lünktarna kooslused, Suur-Emajõe luhtadel saleda tarna domineerimisega liigivaeseid rohustud.


Suurtarnastik Mustjõe ääres

Märg lamminiit saleda tarna (Carex acuta) kooslusega Mustjõe ääres

Lühema üleujutusperioodi ja looduslikult hea äravooluga lammialadel on suveperioodil mõõdukalt niisked ning liigiliselt koosseisult mitmekesised  kooslusi, mida soodustab piirkonniti ka mulla lubjarikkus). Soontaimede liigirikkuse poolest paistavad silma näiteks Soomaa rahvuspargi niisked luhaniidud. Paljudel lammialadel on kolhoosiaegne radikaalne kuivendus ning pealtparandus kooslusi üksluisemaks muutnud. Kuivematel luhtadel võib praegune liigivaesus olla põhjustatud ka ainult tavapärase hoolduse (niitmise või karjatamise) puudumisest.

Suurtele märgadele luhamassiividele on omane taimestiku tsonaalsus, mis tuleneb toitainete pealekande ja vee liikumise intensiivsusest. Vahetult jõe voolusängi lähedale kuhjub pika aja jooksul setetest kõrgem ja kuivem kaldavall, selle taha jääb lai ja tasane (tavaliselt liigivaese kõrgrohustuga) keskluha vöönd,  kõige kaugemasse serva kujuneb aga sageli madalsoo sugemetega kooslus, mis on keskosast liigirikkama ja madalama taimestikuga. Sellise tsonaalsuse tüüpiliseks näiteks on Suur-Emajõe luhad Võrtsjärve ja Tartu vahel.

Üleujutataud Kärevere luht 2012. maikuus

Üleujutatud Emajõe luht Käreveres 2012. a. maikuus

Vahel on jõgi sajandite jooksul palju kordi oma voolusängi muutnud ning jätnud maha peajõega nõrgalt (või üldse mitte) ühenduses  olevaid vanajõgesid koos nende servadesse kujunenud kaldavallidega. Selline on näiteks Mustjõe luht, kus laia lammiala reljeef on väga mosaiikne, vahelduvad  esmapilgul korratult kõrgemad ja madalamad, märjad, niisked ja kuivad luhapiirkonnad ning osalt on tegu ka üleujutusest alati välja jäävate aruniidusaartega. Jõesängi asukohamuutuste tõttu on väga omapärase reljeefi ning koosluste vaheldumisega ka Struuga luht Narva jõe ülemjooksul.

Struuga luht Narva jõe ülemjooksul

Ortofoto Struuga luhast Narva jõe ülemjooksul. Luhapind on liigendatud korrapäraste kaarjate vallidega, mis markeerivad kunagise jõesängi aegapidi muutuvat asukohta